Eberhard Schöck ei rääkinud pikalt:
Kääris käised üles ja aitas siis tõsiselt kaasa.
Varased 60-ndad olid ideaalne aeg firmat asutada. Saksa majandusime on veel täies hoos, valitseb majandusõitseng ja elamuehitus areneb hoogsalt. Eberhard Schöck räägib 1965. aastal isegi toonasest buumist ehitusvaldkonnas.
1962. aastal asutab diplomeeritud insener väikese ehitusettevõtte. Nime all „Schöcki ehitusbrigaadid“ spetsialiseerutakse esmalt valmismajade keldrite ehitamisele. Tema veendumus: „Ehitamine tuleb muuta tänapäevasemaks!“
2. aprillil 1962 alustab Eberhard Schöck tööd viie müürsepaga esimesel ehitusobjektil: Zell am Harmersbachis ehitatakse neljale ühepereelamule keldrid. Ettevõtte esimesed brigaadid on esmaspäevast reedeni haagissuvilaga ehitusobjektidel kohal; nad töötavad tükitöö alusel ning tihti päeval ja ööl. See annab kiiresti hüüdnime: „Schöcki pöörased ehitusbrigaadid“.
Algsädemeks tema ametiteel sai vanemate majaehitus sõjajärgsetel aastatel. Ta oli tollal 15-aastane. Ta vanemad ostsid krundi Stuttgarti lähedal Nürtingenis ja andsid ehitusfirmale tellimuse ehitada majakarp. Eberhard Schöck on algusest peale kohal ja aitab sealjuures pinnasetöödel kaasa. Töö oli raske, aga põnev.
Noormees vaatas vaimustusega, kuidas samm-sammult tekib krundile maja. Temas arenes kiiresti soov õppida ehitajaks. Pärast keskkooli õppis ta kõigepealt müürsepaks ja jätkas siis ehitusinseneri erialal Stuttgarti ja Hamburgi kutsekoolides. Tema varajased seiklused ehitusobjektil ja käsitöö tundmaõppimine andsid talle lõpuks võimaluse saada ettevõtjaks, kelle sarnast annab otsida. Eberhard Schöck tahtis ehitada paremaid maju. Algusest peale.
"Kahe jalaga maa peal seistes, kuid alati avatuna uutele ideedele, inimeste poole pööratuna ning väga uuendusliku ja loovana ehitas ta tükkhaaval üles väikest impeeriumit, mis tänapäeval kannab suurt nime: Schöck grupp. Rahvusvaheliseks muutunud Schöck on kodus kogu maailmas. Ettevõte kasvab ja arendab uuendusi inseneri usaldusväärsuse, käsitöö täpsuse ja ettevõtja vastupidavusega.
"
Ettevõte Schöck on algusest peale väga edukas. Eberhard Schöck oskab juhtida oma ettevõtet õigesse suunda. Ta naine ja töötajad abistavad teda. Osavalt ehitab ta üles mitu tugijalga, et muuta oma kavatsused tuleviku- ja kriisikindlaks.
Üsna peatselt pärast „Schöcki ehitusbrigaadide“ asutamist laieneb firma esmalt Baden-Badenis ja kolib Varnhaltist Steinbachi. Kui ehitusbrigaad alustas kõigepealt valmismajade keldrite ehitusega, siis nüüd rajab Schöck paralleelselt sellega keldriakende ja valguskaevude tööstusliku tootmise. Schöck toodab ka betoonelemente ja teeb koostööd 70-ndate aastate lõpus ehitusmeistritega.
Läbimurre õnnestub juba mõne aja pärast – kuulsa Isokorbiga, mis on müügihitt tänaseni. Koos ettevõtte kasvuga lisanduvad Baden-Badeni uued asukohad.
1977. aastal rajatakse kogu Saksamaal tarnelaod. Juba kaks aastat hiljem laieneb ettevõte teistesse Euroopa riikidesse, peamiselt tegutsetakse Austrias ja Šveitsis. Ületanud 90-ndate lõpus ehituskriisi, läheb Schöck 2004. aastast rahvusvaheliselt täiskäigule. Tänapäeval turustab Schöck oma lahendusi oma turustusettevõtete ja partnerite kaudu kokku 40 riigis.
Schöcki iseloomustab esmajoones tähelepanu suunamine inimestele – nii töötajatele kui ka klientidele ja äripartneritele. Sellest areneb välja elav uuenduste kultuur, mille tulemustega toetatakse lõpuks sihtasutuse tööd.
»Keskpunktis on inimene. See oli ja on alati olnud meie isa Eberhard Schöcki ettevõtlustegevuse alus. Esmajoones tähendab see iga töötajat, kellele tuleb pakkuda töökohta, kus ta töötab iseseisvalt ja vastutustundlikult. Rahulolevad töötajad loovad töökeskkonna, milles töötatakse meelsasti ja tulemuslikult. Nii on võimalik valmistada suurepäraseid, kõrge tootmiskvaliteediga tooteid, millega kliendid igati rahule jäävad. See kätkeb ka üldist liberaalset hoiakut – ei arvestata kellegi eeliseid, vaid hinnatakse töö tulemusi. Me ei hinda kedagi tema soo, vanuse, nahavärvi, religiooni või päritolu järgi. Keskpunktis on inimene. Seda oleme meie, firma asutaja lapsed, endas süvendanud. Peame oma ülesandeks seda suhtumist firmas Schöck ja mõlemas sihtasutuses säilitada, edasi arendada ja aegajalt uutele oludele kohandada.«
Minu jaoks on ta tänaseni ideaalne ülemus. Kuigi ta ise elas täielikult oma ettevõttele, mõistis ta alati iga töötajat. Tal oli meie jaoks alati aega. Ka siis, võib-olla isegi just siis, kui oli vaja isiklikult abistada. Tema juurde võis igal ajal minna. Meil läks vahel ka midagi viltu, aga meie ülemus ei ägestunud mitte kunagi.
Diplomeeritud insener Martin Fenchel töötab Schöckis alates septembrist 2011 arendusinsenerina.
MARTIN FENCHEL: Schöck oli KIT (Karlsruher Institut für Technologie) inimeste seas tuntud firma. Mitte ainult firma nime, vaid ka Schöcki ehitusuuenduste auhinna tõttu. Olin juba ka ise Schöckis uudistamas käinud – ekskursioonil koos teiste meie üliõpilastega.
MARTIN FENCHEL: See oli üpris suur muutus – ma tulin ehitusmaterjalide tehnoloogia valdkonnast ja olin pikki aastaid õppejõud. Aga firma Schöck oli meile juba väga tuntud – ainuüksi seetõttu, et kolm minu kolleegi läksid sinna tööle. Mina teadsin seda firmat kui alati väga uuendusmeelset.
MARTIN FENCHEL: Ei, tegelikult mitte. Kui mina alustasin, ei olnud härra Schöck juba rohkem kui 20 aastat enam äris tegev. Aga aeg-ajalt käis ta siiski osakonnad läbi. Mulle tundus ta alati väga meeldiv ja sõbralik. Ta kuulas ära ja oli lõpus ka veidi cool.
MARTIN FENCHEL: Ta oli selline väga tähelepanelik, tundis loomulikult hästi teemat, oli ka suhteliselt otsekohene. Kui olin just arendusosakonnas alustanud, rääkisime ühe tema külaskäigu ajal näiteks Isokorbi ja Tonsole'i hetkel toimuvatest arendustöödest. Siis ütles ta: „Nojah, nüüd võite ka teie jälle midagi uut välja töötada.“ – (Ta naerab). See läks meile hästi peale ja andis ka pisut mõtteainet. Ta oli kui imemees, kel olid alati uued ideed, millest küll vahel midagi välja ei tulnud, sest turg ei võtnud neid vastu.
MARTIN FENCHEL: Jah, ma ütleksin küll nii. Eelkõige teiste firmadega võrreldes. Lihtsalt, sest meil on head võimalused. Mõtlen, et selle eest tuleb tänada eelkõige härra Schöcki, kes firmat aastate jooksul arendas ja sellesse panustas.
MARTIN FENCHEL: Esmajoones on meie firma laienenud ja rahvusvaheliselt kasvanud. Kui kümne aasta eest alustasin, oli meid 450 töötajat. Täna on meil 1100 kolleegi. See on juba tohutu suur kasv. Töökliima on muuseas jäänud niisama heaks – väga perekondlikuks, ja seda iseloomustav „Meie oleme Schöck!“ kehtib ka päriselus. Kokkuvõttes võib öelda, et Schöcki tegevust määrab ebaharilik avatus uutele ideedele. Seda kinnitavad ka meie paljud patendid – neid lisandub igal aastal. Meie ülesanne on eelkõige olla kiirem kui ehitusvaldkond üldiselt, tuvastada trende ja juurutada asju, mida turg veel ei nõua. Mina vastutan patentide korraldamise eest ja oskan seda päris hästi hinnata. Rõhutan asjaolu, et meil on olemas investeeringute juhtimise komisjon. Lisaks on meil veel niinimetatud pidev parendusprotsess, kus iga töötaja saab esitada ideid ja optimeerimisettepanekuid. Kui ettepanek töösse läheb, makstakse kümme protsenti saavutatud säästust esimesel aastal preemiaks. Preemiad võivad sageli ulatuda paari tuhande euroni. Schöck on selles osas juba väga edumeelne ettevõte. Aga eelkõige kehtib Schöckis üle kõige üks lause: „Katsetamine käib läbi õppimise.“ See on mulle alati väga meeldinud.
Dieter Binz, varem ehituse töödejuhataja ja hiljem meister tootmises
Dieter Binz on töötanud Schöckis alates esimesest päevast. 6. mail 1963 alustas ta koos nelja kolleegiga tööd ehitusettevõtte nn „krohvijate kolonnis“. Hiljem läbis ta Schöckis meistriõppe.
DIETER BINZ: Jah, ma kuulun tõepoolest esimeste hulka. Esimesed ehitusobjektid, kus krohvijate kolonn töötas, ehitasime välja keldreid. Olin eestööline, kamandasin ühe suvila ehitusel Karlsruhes ja ühe elumaja ehitusel Heidelbergis. Töö oli väsitav, aga imeline. Me magasime kohapeal haagissuvilates, et aega kokku hoida ja töö võimalikult kiiresti ära teha. Töötasime tõesti palju, mõnikord isegi öösiti. Aga me tundsime end hästi, ju siis ei teinud see meile liiga. Nädalalalõppudel koju minnes kohtusime reede õhtuti teiste töödejuhatajate ja eestöölistega kõrtsis, et nädalale koos kena punkt panna. Me olime nagu üks suur perekond.
DIETER BINZ: Me olime noored ja meil oli raha vaja (Ta naerab)! Ei, ilma naljata. Me saime sel viisil töötades loomulikult rohkem palka – meie töö oli tükitöö. Selline tööviis andis meile muide nimeks „Schöcki pöörased ehitusbrigaadid“. Töötasime enamasti saalungikividega (suured tühimikega pimsskivist ehituskivid, mis asetati kuivalt üksteise peale ja seejärel vastavalt vajadusele betoneeriti või varustati ka täiendavalt terasdetailidega).
DIETER BINZ: Loomulikult. Ta oli organisaator ja ehitusjuht. Selline, kellega võis tegelikult rääkida kõigest. Proua Schöck pesi alguses soojakutes pesu ja maksis meile iga nädal raha tehtud kulutuste katteks.
DIETER BINZ: See käis nii kuni 70-ndate aastateni. Siis võttis ehitusettevõtte juhtimise üle Manfred Dierichs. Eberhard Schöck tegeles tollal oma leiutistega. Et ehitamist ratsionaliseerida, tegi ta näiteks katseid betoonist valmisdetailidega – ruloode ja rinnatisega akendega.
Et maailmas midagi ära teha, ei piisa tahtmisest. Vaja on tegu. Nii ei arvanud ainuüksi ettevõtja Eberhard Schöck. Nii arvab kogu tema ettevõte.
1992. aasta lõpus asutab Eberhard Schöck sihtasutuse rahvusvahelise üksmeele saavutamiseks Ida-Euroopaga ning noorte inimese kutseõppe arendamiseks. Mudelina uuendatakse lääne eeskuju järgi väljaõpet Venemaal, Ukrainas, Moldova Vabariigis ja Gruusias. Nõudlus hea väljaõppega spetsialistide järele on seal väga suur, väljaõpe üldjuhul aga vananenud ja vähesele praktikale orienteeritud. Et projekte edukalt käivitada ja realiseerida, tehakse koostöös kohalike partneritega väljaõppekavasid, koolitatakse õpetajaid ning renoveeritakse õppeklasse ja töökodasid.
Schöcki perekonna sihtasutus, heategevuslik GmbH asutati 2012. aastal Sabine Schöcki algatusel. Selle sihtasutusega toetab perekond Schöck praegu eelkõige üldhariduse ja ametiõppeprojekte Indias, Nepalis ja mõnedes Aafrika riikides ning abi- ja sotsiaalprojekte Baden-Württembergis.
Põhiliselt tahab see abistada olemasolevaid ühinguid ja teisi sihtasutusi, et nende projektid edukalt käivituksid ja realiseeruksid. Iseäranis on perekonna südameasi võimaldada halvemas olukorras inimestel elada individuaalselt kohandatud toetuse ning hea hariduse ja väljaõppe toel edukat ja vastutusrikast elu.
Schöckis on inimene keskpunktis. Algusest peale!
SCHÖCKI jaoks on algusest peale inimesed keskpunktis. Ükskõik, kas töötaja või klient. „Ilma heade töötajateta ei saa,“ selgitab firma omanik Eberhard Schöck meelsasti. Eriti hoolitsevalt suhtub Schöck töötajatesse, kui tegemist on nende isikliku arengu ja heaolu kindlustamisega. Tänu Schöcki põhimõtetele ja ettevõtte hoiakule jääb enamik töötajaid ettevõttesse aastateks või isegi kuni pensionile minekuni. Ettevõtte filosoofia leiab vastukaja ning pälvib töötajate austuse, tänulikkuse ja palju sooje sõnu.
JUHTIVA EHITUSDETAILIDE TOOTJANA tahame muuta ehitamist lihtsamaks ja maailma veidi paremaks. Selleks vajame me inimesi. Selline on Schöcki arusaam. Seda, et ettevõttes on esmajärjekorras inimesed, ei selgu pelgalt elamist ja ehitamist lihtsustavate toodete valikust. See peegeldub ühtlasi inimestega võetud kohustusest – nad panustavad meelsasti täie jõuga.
Ettevõtet Schöck iseloomustab EELKÕIGE SUHTUMINE inimestesse. Schöck tegeles juba väga varakult oma töötajate välja- ja täiendusõppega, andis neile võimaluse kasvada ja ennast realiseerida. Eberhard ja Sabine Schöck lõid sellele mõeldes kaks sihtasutust, mis tegutsevad üldise heaolu nimel.
Martina Riebold töötab firmas alates 1988. aastast. Ta oli ettevõtte asutaja sekretär.
MARTINA RIEBOLD: Kui Schöcki juures alustasin, olin üpris noor. Laske mul pisut meenutada. Jah, see oli 1988. aastal. Olin saanud kontoriametniku väljaõppe ühes ehitusettevõttes ja esimesed tööaastad olid seljataga. Napilt 25-aastasena arvasin, et on aeg oma elu muuta. Nägin ajalehes kuulutust ja osalesin sekretäri kohale korraldatud konkursil. Tööintervjuu ajal istusid minu vastas härra ja proua Schöck, ehitusettevõtte tegevjuht härra Dierichs ja tema sekretär. Nad küsitlesid mind.
MARTINA RIEBOLD: Jah, proua Schöck laskis mul pärast vestlust oma büroos masinal kirjutada vestluse protokolli, et kontrollida, kuidas ma sellega hakkama saan. Täitsin selle ülesande küllap vist veatult.
MARTINA RIEBOLD: Jah, kuni selle ajani hoolitses proua Schöck poole koormusega oma mehe kirjatöö eest. Talle oli suur kergendus, kui ta sai hakata tõsiselt tegelema omaenda rohkete projektidega.
MARTINA RIEBOLD: Ta oli algusest peale täielikult ettevõtte jaoks olemas, kujundas koos oma mehega ettevõtte väärtusi ja oli väga nõudlik kõige suhtes, mida ta tegi. Ta toetas oma meest ka loominguliselt tema uuenduste juures ning pakkus näiteks valguskaevu jaoks välja munakuju idee. Ta kasvatas üles neli last ja tegeles kõige muu kõrval kirjandusega. Tema unistuseks oli kirjastada oma raamatuid. Ma olin kaks aastat härra Schöcki assistent ja sain siis täiendavalt Bauteile GmbH tegevjuhi assistendiks. Töötasin härra Eberhard Schöcki juures kuni tema surmani.
MARTINA RIEBOLD: Jah. Ta oli 50-ndate eluaastate alguses ja mina 20-ndate keskel. Õppisin temalt ja ka proua Schöckilt palju. Mõlemad olid väga erinevad isiksused. Kui proua Schöck näiteks eelistas mitteautoritaarset kasvatusstiili, oli härra Schöck pigem klassikaliselt autoritaarne – aga siiski mitte väga. Nad olid mõlemad ettevõtlikud, ja härra Schöcki juures töötasin ma alati väga meelsasti.
MARTINA RIEBOLD: Nagu juba öeldud, oli ta alati väga meeldiv ülemus. Ta huvitus alati ka sellest, mida tema töötajad mõtlevad. Tihti käis ta hallid läbi, rääkis töötajatega ja küsis, kas neil on veel parendusideid või koguni leiutisi välja pakkuda. Ta oli teiste suhtes väga empaatiline inimene. Väga meeldiv.
MARTINA RIEBOLD: Tal olid mõned väga edukad ideed. Aga mitte kõik neist ei õigustanud end. Mulle meenub üks proua Schöcki soov leiutada midagi tigude vastu, kes Varnhatleri aias pahandust tegid. Mõlemal oli idee ehitada kaitseks tigude eest tara, mis pidi loomadel takistama aeda rünnata. Aga leiutist ei sündinud, sest midagi sellist oli juba turul olemas. Ta tegeles kõigega, mis äratas temas uudishimu ja tal oli mahukas mapp täis toodete registreerimistunnistusi. Seal oli ka palju leiutisi, millest mitte midagi välja ei tulnud või mis lihtsalt mõnikord ebaõnnestusid. Aga see on ju normaalne, et sellel, kes on nii leidlik, läheb ka midagi viltu. Ma ise ei ole midagi leiutanud, aga aegajalt tuli minulgi mõni idee, millest ma talle siis rääkisin.
MARTINA RIEBOLD: Härra Schöckil oli varajasest lapseeast kopsuhaigus. See oli ka põhjus, miks ta aegajalt Šveitsi sõitis – et oma bronhiaalastmast kosuda. Kui tal oli kõik väga hästi, siis oli ta väga toimekas: töötas välja õpitubasid, kutsus ellu uuendustöögruppe, hoolitses oma töötajate eest, korraldas väljavalitud žüriiga ideekonkursse ning otsis pidevalt uusi ideid ja inspiratsiooni. Ka pensionieas tuli ta iga päev vähemalt kaheks tunniks oma firmasse. Kahe aasta eest, 84 aasta vanusena, ei olnud see tal tema tervise tõttu enam võimalik.
MARTINA RIEBOLD: 1988. aastal oli ettevõttest lihtne ülevaadet saada, sest see oli hulga väiksem. Mis täna on osakonnad, olid tol ajal ehitusettevõte, ehitusdetailid ja massiivehitusfirmad. Moodsaimad asjad olid siis faksiaparaat ja personaalarvutid. Iga päev tehti kaks ringkäiku ja aegajalt võeti aega ka lobisemiseks, millega härra Schöck siis ühines. Korraldati kõiki kaasavaid jalgrattamatku ja jalgpalliturniire, tehti ühiseid väljasõite. Tänapäeval ei ole see ettevõtte rahvusvaheliseks muutumise tõttu selles mahus üldse enam võimalik. Ka töörütm on teine. Tänapäeval soovivad teenistujad rohkem vaba aega, mida nad veedavad meelsasti oma perekonna või sõpradega. Tööalane teadlikkus on lihtsalt teisenenud. Aga sellel on täna ka eeliseid. Koostöö härra Schöckiga oli alati ilus. Mõistsime teineteist väga hästi, sest olime mõlemad kirglikud ehitusinimesed.
Rainer Binz, töötaja 36 aastat
RAINER BINZ: Olin lõpetanud oma õpipoisiaastad ühes rauakaupade kaupluses. Meie kolleegidele jäi eriti silma üks klient: Eberhard Schöck. Ta oli tookord veel ühe meie regiooni ehitusettevõtte ärijuht ja ostis oma firmale materjale. Härra Schöck oli alati sümpaatne ja vastutulelik, väga silmatorkava olemusega. Räägiti, et ta oli 1962. aastal asutanud ise ühe ehitusettevõtte. 1967. aastal järgnes sellele tänane Schöck Bauteile. Minu nõbu Dieter Binz oli seal juba pikemat aega meister ja eestööline. Tema kaudu oli mul härra Schöckiga lähedasem kontakt. Nii pöörduski härra Schöck otse minu poole ja küsis, et kas ma tahan tulla tema uude asutatud ettevõttesse. Ma nõustusin. Ei ole seda mitte kunagi kahetsenud.
RAINER BINZ: Seetõttu saatiski härra Schöck mind alates 1967. aasta oktoobrist kuni 1968. aasta märtsini mitmesugustele ehitusobjektidele praktikale, kus ma sain kõike näha ja õppida. Kui tagasi tulin, olin firmas Schöck Betonelemente GmbH nii-öelda igaks tööks valmis. Minu asi oli kõigepealt see, et me üleüldse tellimusi saaksime. Tollal ei olnud meil turult loomulikult veel üldse mingeid päringuid.
RAINER BINZ: Alguses rääkisin temaga läbi tehnilised ja eelarve küsimused. Eriline oli nende koosolekute juures see, et härra Schöckil oli alati minu jaoks aega. Ta võttis selleks aega. Ta ei öelnud kordagi: „Mul ei ole praegu selleks aega“. Ta oli sõbralik ja huvitatud, küsis ja kuulas. Panin endale kõik alati kirja, millest meil oli vaja rääkida. Me olime siis ka väga tulemuslikud. Olen temalt väga palju õppinud ja ausalt öeldes on ta aastate jooksul mulle ka väga sümpaatseks muutunud.
RAINER BINZ: Ei, ei. Ka eraelus. Mul on kurt tütar. Ühel päeval tuli härra Schöck minu juurde ja soovis minuga rääkida. Ta alustas juttu: „Mulle jäi alati mulje, et meil ei ole teineteise ees saladusi. Või on neid?“ Vastasin, et ei ole. Mitte mingis tähenduses. „Aga ma olen kuulnud, et teil on tütar, kes on kurt. Sellest pole te mulle rääkinud.“ Nii see oli, ma ei rääkinud sellest härra Schöckile. Ta kuulis ta seda kolleegidelt. Enne seda vestlust oli ta käinud kohapeal ja leppinud ühe professoriga Freiburgis kokku, et minu tütar võib tema juurde uuringutele minna. Kulud võttis härra Schöck enda kanda. Mu tütar reisis siis selle professori juurde ja lasi ennast uurida. Kahjuks ei saanud professor enam midagi teha. Aga see oli härra Schöcki eriline külg. Ta oli lihtsalt nii inimlik.
RAINER BINZ: Jah, seda võib küll öelda. Näiteks juurutas ta 1970. aastal partnerluse programmi. Selle järgi oli olemas komisjon, kes hindas firmas kauem kui kolm aastat töötanud töötajaid üks kord aastas. Kas nad on usaldusväärsed või hooletud ja kas nad töötavad firma huvides. Seal oli mitu kriteeriumi. Positiivse hinnangu korral oli võimalik saada preemiat. See nägi välja nii, et 30 protsenti Schöcki ettevõtte aastasest netokasumist suunati töötajate pensionifondi, kõrgete intressidega. Need reservid moodustasid siis pensionilisa. See oli loomulikult väga ihaldatud. Kui sul näiteks oli juba perekond ja/või lapsed ning tahtsid ehitada maja, siis võis juhtuda ka nii, et väljamaksed toodi osadena varasemaks ja maksti maja finantseerimist. See oli ka omalaadne pensionikindlustus. See programm oli härra Schöcki idee, millest me kõik olime väga motiveeritud ja liigutatud.
RAINER BINZ: Aga muidugi. Õigupoolest kogu aja. Minu naine ütles alati: „Sa lähed firmasse, tuled pärast paljusid seal oldud tunde koju ja vilistad isegi pärast pikka tööpäeva.“ Jah, see oli õigupoolest nii kõik need aastad.
RAINER BINZ: Ei, ei. Eberhard Schöck nuputas peaaegu alati üksinda. Enamasti hoidis ta oma ideid kuni aasta enda teada. Nagu valguskaev aastast 1970, mida ta valmistas betooni asemel klaaskiust ja tootis sellega palju kergema ehitusdetaili (viis protsenti betooni kaalust). Ta oli alati uute ideede otsingutel. Pärast väljapanekuid vastavatel ehitusmessidel rääkisid messikülastajad probleemidest ja protsessidest ehitusobjektidel ning palusid tal otsida lahendusi. See oli täielikult tema maailm: Ehitusdetailide eeltootmine ning ehitamise nii tehniline kui ka kvalitatiivne parendamine.
RAINER BINZ: Ei. Loomulikult mitte kõik. Aga kui olla nii loov ja pragmaatiline kui härra Schöck, siis ei jää edu tulemata. Meenutan, et kunagi tellisime ekslikult valed kiled keldriakendele, mida me tootsime ja pakkisime nende määrdumise vastu kottidesse. Me ei arvestanud tolerantse - niisiis oli meil terve hunnik kasutuid kilesid. Tavaliselt käitudes oleksime need minema visanud. Aga härra Schöckil oli juba nende korduvkasutuse idee. Ta tutvus messil ühe firma töötajaga, kes paigaldas kilekottidele tõmblukke. Ta kasutas selle kontakti ära ja leiutas jooniseümbrise. Seda kasutas turundusosakond enamasti reklaamivahendina, sest toodet ei saanud täielikult meie tootevalikusse lisada. Hiljem lõpetasime jooniseümbrise tootmise.
RAINER BINZ: Edu määrab väljaspool firma asukohta töötavate töötajate struktuur. Varem, täiesti alguses, oli ainult kaheksa kuni kümme väljaspool firma asukohta töötavat töötajat – mitte ühtki tehnikut. Aga kui me läksime valguskaevult ja keldriaknalt üha enam üle tehnilistele toodetele nagu Isokorb, vajasime me ka teistsugust turustamise struktuuri. Siis tuli härra Schöck minu juurde ja küsis: „Mida te õigupoolest meie toodetest arvate? Kui teate kedagi sellist, kes turustust hästi tunneb, tulge koos temaga minu juurde, vähemalt öelge mulle tema nimi. Me vajaksime kiiresti professionaalset müügijuhti". Ma teadsin noort härra Kunzi, kes jättis mulle hea mulje ja kes tookord ei töötanud veel meie juures. Ütlesin härra Schöckile selle nime ja pärast vestlust temaga võttis ta Manfred Kunzi tööle. Päeval, kui Kunz tööga alustas, oli härra Schöck kahjuks haige, nii et härra Kunz pidi oma osakonna töötajaskonna väga revolutsioonilist plaani ise tutvustama. Tõepoolest, Manfred Kunz suutis müügiosakonna 90 protsendi ulatuses ümber kujundada. Seejärel kasvas meie toodete müük plahvatuslikult. Senist eesmärki, käibe kasv 25 protsenti aastas, suurendas ta oma meeskonnaga 60 protsendi võrra. Ühe aasta pärast sai ta Schöckis ärijuhiks ja 1993. aastal valiti ta juhatuse esimeheks. Te näete: Schöckis tuntakse ennast hästi ja edusamme tunnustatakse. Tänane Schöck ei oleks ilma sellise inimeseta nagu Eberhard Schöck lihtsalt võimalik – ei tehnilises ja uuenduslikus ega inimlikus tähenduses.
Gerhard Krzizok, lõppmontaaži töötaja, Schöckis alates aastast 1990.
GERHARD KRZIZOK: Mul sai ehitusobjektidest mõõt täis. Olin neil töötanud üle kümne aasta ja igatsesin muutust. Ühel päeval sõitsin ma Schöckist mööda ja mõtlesin: oh, see on ju ehitusfirma, võib-olla olen ma neile seal vajalik. Nii juhtuski. Läksin ukse juurde, koputasin ja küsisin, kas neil on mulle tööd. Õnneliku juhuse tõttu tahtsid nad parajasti luua uut osakonda. Härra Schöck palus mind siis vestlusele. Ta oli väga pikka kasvu, mul oli algul tema ees veidi hirm. Värisesin mõttest, et mida ta küll minult tahab pinnida. Ta vaatas mind pealaest jalatallani üle, tutvus mu paberitega ja ütles: „Teil on ju uskumatu erialane kogemus. Kas oskate ka jooniseid lugeda?“ Vastasin, et muidugi – olen ju seda ehitusobjektidel alati teinud. Nii alustasingi üleöö tööd Schöckis. See oli suurepärane aeg.
GERHARD KRZIZOK: Ei. Ma olin ju uues osakonnas. See oli eelmaterjali eriosakond. Nii me seda nimetasime. Me vastutasime spetsiaalsete Isokorbide väljatöötamise eest. Üldjuhul on selliste osakondade nimeks „Eelmaterjali lõppmontaaž“. Tookord räägiti plaanid läbi ja need tehti teoks. Alguses olime me ainult kahekesi – üks ilma väljaõppeta töötaja ja mina. Aga täna on meid ses valdkonnas kaheksa ja me töötame kahes vahetuses.
GERHARD KRZIZOK: Oli ikka. Aga mitte vahetult. Härra Schöck tuli tihti läbi, et oma ettevõttest hetkeülevaadet saada. Pean tunnistama, et sellist meeldivat inimest olen ma harva kohanud. Oma visiitide ajal küsis ta alati: „Poiss, on sul midagi vaja? Kas ma saan sind veel kuidagi aidata?“ Nii ehitatakse üles usaldust. Selline suhtumine näitab, et sinust ja su tööst hoolitakse. Ta oli lihtsalt väga oma peret armastav inimene. See tuli välja ka siis, kui ma otsustasin oma perele korteri osta. Meil oli muidugi vaja laenu. Panga asemel sain selle härra Schöckilt, niisiis firmalt. See oli tõesti imeline. Loomulikult maksin ma talle laenu tagasi.
GERHARD KRZIZOK: Alguses ei olnud meil kaua aega ettevõtte töövõtjate esindust. Meil oli alguses ka vaid umbes 100 töötajat. Meil olid juba usaldusisikud, kelle hulka mina ei kuulunud. Aga ometi pöördusid kolleegid üha sagedamini minu poole, et kas ma ei tahaks seda teha. Kui ettevõtte töövõtjate ühendus 1997. aastal tekkis, ühinesin sellega ja mind valiti aja jooksul ka selle põhiliikmeks.
GERHARD KRZIZOK: Alguses oli härra Schöck siiski veidi üllatunud, kui me ettevõtte töövõtjate esinduse asutasime. Aga ta aktseptis seda kiiresti. Ta tõmbus 1993. aastal aktiivsest ärijuhtimisest tagasi. Kuid tunne, et firmas Schöck käivad asjad just samamoodi nagu heas perekonnas – see on ikkagi jäänud. Tol ajal pandi probleemid lahtiselt lauale ja räägiti kõigest.
GERHARD KRZIZOK: Ei. Aga ma töötasin paar-kolm aastat koos tema poja Robin Schöckiga. Tema töötas, nagu ma mäletan, koolivaheaegadel. Ta oli väga intelligentne ja asjahuviline poiss. Sai töö juures õigupoolest kõigest aru. See oli tore.
GERHARD KRZIZOK: Firma on väga muutunud. Varem oli see lihtsalt hea tuttav. Siis tuli härra Schöck meie juurde ja ütles: „Ma vajan teid laupäeval, kas saaksite tööle tulla?“ Loomulikult me saime. See oli iseenesest mõistetav ja polnud probleemi. Rahvusvaheliseks muutumisega oleme me väga kiiresti kasvanud. Töötada tuli üha rohkem ja kiiremini.
1969. aastal tegi ettevõtte asutaja ja ehitusinsener Eberhard Schöck oma esimese leiutise ja patenteeris selle. Järgmised järgnesid 1980. aastatel. Need kehtestasid ehitussektoris uued standardid. Mõned neist ka ebaõnnestusid. Leiutamisvaim jätkus siiski katkematult kuni tänapäevaste arenguteni.
Eriti tagasi vaadates ja aegu võrreldes on näha, kuidas need muutuvad. Ühiskonna areng on sealjuures sama huvitav kui üksikute ettevõtete areng. Ka Schöck on üksikutel elualadel muutunud või arenenud ning koos nendega ka mõned argipäeva huvitavad asjad.
Eberhard Schöck alustab oma karjääri õige varakult keldreid ehitava ehitusbrigaadiga. Sellega paneb ta edukale ettevõttele nurgakivi. Ta alustab viie töötajaga. Tänaseks on…
... ettevõte kasvanud 1100 töötajani. Edulugu, mille sarnast annab otsida!
Pärast Steinbachi kolimist said Schöcki töötajad oma kirjutusmasinatega ja telefoni teel võtta uutes bürooruumides vastu oma esimesed tellimused. Veel on meil numbrikettaga telefonid …
... Tänased sideseadmed näevad välja hoopis teisiti – eriti Corona aegadel, kui Schöcki töötajad on üha rohkem läinud kodukontoritesse. Baden-Badenis töötatakse mobiilsetel paindlikel töökohtadel mudeli „open space“ järgi.
Kuni 70-ndate aastateni pakutakse kõigile tegevusaladele samasugust ametiriietust, spetsiaalseid lahendusi on enamasti ainult tsunftiriietusele. Schöckis on töölised masinate juures juba väga varakult spetsiaalses Schöcki tööriietuses.
See ei ole tänaseni muutunud. Selgesti paistab siin silma firma Schöck klassikaline sinine. Aga Schöcki ametiriietusega varustatakse ainult töötajaid tootmises. Teistele kehtib: Lubatud on selline riietus, milles tuntakse end hästi.
Sihtgruppidele suunatud reklaam on Schöckis iseenesest mõistetav. Väga varajast katset tähelepanu äratada näitab selle vahtpolüstürooli sisse pakitud keldriakna reklaamfoto.
Aastakümnete jooksul arenes Schöckis ka reklaam. Täna edastatakse seda professionaalsete tooteesitluste ja kasutusfotode abil.
1983. aastal esitletakse turul esimest Isokorbi, mida tähistati tüübiga M. Isolatsioonimaterjal, tõmbevardad ja survelaager – seekord veel lihtsast betoonist – võtsid soojusisolatsioonielemendina üle olulise rolli. Kõiki komponente arendatakse aja jooksul moodsamate materjalidega edasi.
Kõige uuema tüübi Isokorb mudeli CXT puhul on tõmbevardad juba tulevikku näitavast klaaskiudarmatuurist Combar. Optimaalse soojusisolatsiooni tagab täiendavalt 120 millimeetrit Neopori. Ka mikroteraskiududega sarrustatud peenestruktuurilisest betoonist survelaager aitab suurendada rõdule mõeldud toote energiasäästlikkust.
»MITTE KUSKIL EI OLE ELU KERGEM KUI SIIN,«, selgitas juba kirjanik Otto Flake (1880–1963). Ta lisas: „Vaidlus käib ainult aastaaja üle, millal on Baden-Baden kõige ilusam.“ See ja paljud teised tsitaadid peegeldavad nn kultuurilinlase eluvaimu, nagu Merian ka pealkirjaks pani.
BADEN-BADEN, varem aadelkonna ja suurkodanluse lemmik, ei ole tänapäevalgi oma võlu kaotanud. Šarmantsete kohtadega – näiteks Lichtentaleri alleega – saab seda pakkuda. Ka Eberhard Schöcki perekond ja tema töötajad saavad selles regioonis mõnusalt elada.
TEHASEEKSKURSIOON SCHÖCKIS – Juba ettevõtte ülesehitusaastal kujuneb peakorter Baden-Badenis koos tööstusliku tootmisega külastajatele tõmbepunktiks. 70-ndatel võeti vastu esimesi üliõpilasgruppe; 80-ndate keskel külastas Schöcki isegi üks delegatsioon Lõuna-Aafrikast. Alates 90-ndate aastate lõpust pakub ettevõtte klientidele ühe- kuni kahepäevast külastuskava.
Tehaseekskursioon Schöckis
Baden on suurusel kolmas (pindala 15 836 hektarit) ja ühtlasi kõige lõunapoolsem viinamarjakasvatuspiirkond Saksamaal. 2020. majandusaastal käive oli peaaegu 39 miljonit eurot – 5,8 protsenti suurem kui eelmisel aastal.
BADEN-BADEN, varem aadelkonna ja suurkodanluse lemmik, ei ole tänapäevalgi oma võlu kaotanud. Šarmantsete kohtadega – näiteks Lichtentaleri alleega – saab seda pakkuda. Ka Eberhard Schöcki perekond ja tema töötajad saavad selles regioonis mõnusalt elada.
Baden-Badenis on lisaks südalinnale, turistidele meeldivale vanalinnale ja kuurordirajoonile ka mõned muud paigad. Nende hulka kuulub alates 1972. aastast ka BADEN-BADENI REBLAND koos kolme vallaga - Steinbach, Varnhalt ja Neuweier. Umbes kümme protsenti Baden-Badeni elanikkonnast elab siin. Just siin alustas ka Schöck.
Nimi Schöck on tugevasti seotud ehitusmaailmaga, aga ka tulevikuga. Küsisime, mis seob kliente ja töötajaid Schöckiga.
Schöck pakub kõrge kvaliteediga ehitustooteid. See lahendab meie, arhitektide ees seisvad tehnilised, isolatsiooni- ja imavusprobleemid. Ettevõttel nagu Schöck võiks olla väga huvitav pakkuda tooteid, millega tagada akustilist mugavust üldkasutatavates hoonetes (nt raamatukogud, haridusasutused). Sooviksin, et Schöck uuriks edasi tooteid, mis parendavad ehitiste jätkusuutlikkust ja isolatsiooni, et parandada meie elukvaliteeti.
Joey Dittmar, noor juhtivtöötaja Schöckis arendustegevuse valdkonnas, kirjeldas mõningaid ideid töömaailma, teemade ja võimalike tulevaste Schöcki toodete asjus.
Algatuslikkus ja võime aegajalt seada kogu ehitusvaldkonnale uusi mastaape on muutunud Schöcki kaubamärgiks. Seda usaldasid ka arhitektid ja projekteerijad, kui nad pöördusid ehitusmaterjalitootja rakendustehniku poole järgmise küsimusega: „On teil ehk mõni idee, kuidas isoleerida tugesid teisiti kui tavalise, optiliselt mitte just eriti meeldiva servaisolatsiooniga?“ Schöck leidis lahenduse: Sconnex.
Järgmise põlvkonna Sconnex kaitseb maavärinate eest ja sobib olemasolevate hoonete ümberehitamiseks. Tugevaim külg: esimese monumendi taastamine.
Esimene magnetiline Isokorb, millega tagada täiuslikkuseni viimistletud ehitus. Litsentsipõhised tooteomadused aktiveeritakse kiibi abil. Taastuvatest toorainetest isolatsioonimaterjal on loomulikult mittepõlev.
Esimene magnetiline Isokorb, millega tagada täiuslikkuseni viimistletud ehitus. Litsentsipõhised tooteomadused aktiveeritakse kiibi abil. Taastuvatest toorainetest isolatsioonimaterjal on loomulikult mittepõlev.
Digitaliseerimise käigus ühendab Schöck 2021. aastal oma kompetentsi tarkvaraspetsialistiga generic.de. Schöck ostab ettevõttes 21,5-protsendilise osaluse ja ühendab mõlema keskmise suurusega ettevõtte tugevad küljed. 2022. aastal tekib ühisest arendustööst firmaga Robotic Eyes GmbH uus ettevõte Beamionic. Uue tootega (nn Chekker) pakutakse betoonvalmisdetailide tehastele täielikult uutmoodi digitaalset abisüsteemi.
Praegu kasutatakse hoonet M veel ainult mesilaste pidamiseks. Töötajaid seal kohapeal enam ei ole. Tootmist juhitakse ohutuspõhjustel hoopis VR (Virtual Reality) kaugjuhtimise teel.
Mike Bucheriga sai edumeelne ettevõte endale juhatuse esimeheks visionääri. Ta võtab Schöcki tulevikuvaate kokku nii: „Me töötame oma strateegiaga väga distsiplineeritult aastani 2025 ja ühes sellega oma vahetu tulevikuga. Siiski näeme ennast meie tänase visiooniga „Kujundame homset ehitamist täna“ hoopiski kaugemal horisondil. Teeme oma ettevõtte otsuseid sellel alusel ja valmistame ennast ette aastaks 2062.“
Schöcki UHPC (ultra-kõrgtugev betoon) jõuab järgmisse arenguastmesse. Schöck tarnib esimest korda kompleksseid vabavorme kosmosetööstuse ettevõtetele ja teenindab kasvava kosmoseturismi tõttu suurt nõudlust. Ka arhitektuurselt keerulised valmisdetailid on ülitugeva materjali tõttu väga nõutud.
Mike Bucheriga sai edumeelne ettevõte endale juhatuse esimeheks visionääri. Ta võtab Schöcki tulevikuvaate kokku nii: „Me töötame oma strateegiaga väga distsiplineeritult aastani 2025 ja ühes sellega oma vahetu tulevikuga. Siiski näeme ennast meie tänase visiooniga „Kujundame homset ehitamist täna“ hoopiski kaugemal horisondil. Teeme oma ettevõtte otsuseid sellel alusel ja valmistame ennast ette aastaks 2062.“
Schöcki UHPC (ultra-kõrgtugev betoon) jõuab järgmisse arenguastmesse. Schöck tarnib esimest korda kompleksseid vabavorme kosmosetööstuse ettevõtetele ja teenindab kasvava kosmoseturismi tõttu suurt nõudlust. Ka arhitektuurselt keerulised valmisdetailid on ülitugeva materjali tõttu väga nõutud.
Ma kujutlen Schöcki tema 100 aasta juubelil kogu maailmas esindatud ettevõttena – tegevana uutel olulistel turgudel. Juba täna sihiks seatud kliimaneutraalsus on saavutatud, meie tooted põhinevad taastuvatel toorainetel. Tootevalik laieneb täiendavate digitaalsete toodetega, kusjuures siin panustatakse eelkõige jätkusuutlikkusele ja uuenduslikkusele. Sellega kasvab ka aastakäive oluliselt. Schöckis töötab rohkem töötajaid kui täna. Inimene ja masin eksisteerivad ja ületavad raskusi koos - ühiselt. Schöcki põhimõte ja väärtused ei ole muutunud. Hariduse valdkonnas toetatakse rohkem sotsiaalseid projekte – nii on inimene edaspidigi meie tegutsemise keskpunktiks.
»Kunagi ei tohi vanasse kinni jääda. Edukaks saab see, kes olemasolevaid asju parandab või uusi asju leiutab.«
Mälestades Eberhard Schöcki
